Uus-Meremaa piirkonnad
Uus-Meremaa piirkonnad on riigi piirkondlike nõukogude ja ühtsete asutuste halduspiirkonnad; riik on jagatud kuueteistkümneks selliseks piirkonnaks. Nõukogud saavad oma volitused keskvalitsuselt, kuna Uus-Meremaa on pigem ühtne riik kui föderatsioon.
Üksteist haldavad praegu piirkondlikud nõukogud, ülejäänud viit haldavad ühtsed asutused. Enamik Uus-Meremaa äärepoolseid saari ei kuulu selle piirkondade hulka, välja arvatud Solanderi saared, kuna need asuvad Lõuna-piirkonnas. Chathami saared ei asu üheski piirkonnas, neil on eraldi seadusandlik territoriaalne võim.
Piirkondlike volikogude ja kohalike omavalitsuste seadus 2002
Piirkondlikud volikogud on loetletud 2002. aasta kohaliku omavalitsuse seaduse 2. lisa 1. osas koos viitega 1989. aasta ametlikule väljaandele. Seadus nõuab, et piirkondlikud nõukogud edendaksid säästvat arengut – oma kogukondade sotsiaalset, majanduslikku, keskkonnaalast ja kultuurilist heaolu.
Praegused piirkonnad ja enamik nende volikogudest toimusid 1989. aastal kohalike omavalitsuste reformi kaudu, mis toimus 1974. aasta kohaliku omavalitsuse seaduse alusel. Piirkondlikud nõukogud asendasid eelmisel sajandil moodustatud enam kui 700 ad hoc organit – tee-, valgala-, kuivendus-, kahjuritõrje-, sadama-, domeeni- ja reservametit. Lisaks võtsid nad üle mõned ülesanded, mida olid varem täitnud maakonnanõukogud.
Piirkondade piirid põhinevad suuresti kuivendusbasseinidel. See eeldas 1991. aasta ressursside haldamise seaduse kohustusi. Enamik piirkondlikke piire on kooskõlas Uus-Meremaa territoriaalsete asutuste piiridega, kuid on mitmeid erandeid. Näiteks Taupō piirkond, mis on jagatud nelja piirkonna vahel, kuigi suurem osa selle piirkonnast asub Waikato piirkonnas.
Piirkondliku juhtimise kavandatud reformid
Piirkondlikud ja territoriaalsed nõukogud teevad sageli tihedat koostööd, sest neil on täiendav roll. 2025. aasta keskel tegid peaminister Christopher Luxon ja regionaalarengu minister Shane Jones ettepaneku tühistada 11 piirkondlikku nõukogu, mis on osa kuuenda riigi valitsuse 1991. aasta ressursside haldamise seaduse kavandatud uuendamisest.
- aasta novembri lõpus kinnitasid kohaliku omavalitsuse minister Simon Watts ja RMA reformiminister Chris Bishop, et valitsus püüab kaotada piirkondlikud volikogud ja anda nende kohustused üle 67 kohalikule linnaosale ja linnavolikogule. Valitsus on esitanud kaks asendusettepanekut.
- Esiteks, valitud piirkondlike volikogude kaotamine ja nende asendamine kombineeritud territooriumide juhatustega, mis koosneksid endiste piirkondade volikogude linnapeadest.
- Kuigi piirkondlikud nõukogud kui organisatsioonid jääksid, juhiksid neid vastavate piirkondade linnapead.
- Valitsuse teine ettepanek oleks, et ühendatud territooriumide nõukogud koostaksid kahe aasta jooksul alates nende loomisest kohaliku omavalitsuse ministri heakskiidul piirkondliku reorganiseerimise kava.
Need kavad keskenduksid infrastruktuuri, avalike teenuste ja regulatiivsete funktsioonide pakkumisele ning neid testitaks eluaseme-, infrastruktuuri- ja hallatavate määrade teenuste kriteeriumide alusel. Kavandatud õigusaktide muudatusi käsitlev avalik konsultatsioon oli avatud kuni 20. veebruarini 2026. Seadus peaks jõustuma 2026. aasta keskel, eesmärgiga see 2027. aastaks ka vastu võtta.
See artikkel on kirjutatud tehisintellekti abiga mitme uudisallika põhjal ja meie toimetajad vaatavad selle üle vastavalt toimetuspõhimõtetele. Toimetuse põhimõtted · Vihjed ja kontakt
Kommentaarid 0