Tervishoiuteenused Uus-Meremaal
Uus-Meremaa tervishoiusüsteem on viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. 1938. aasta sotsiaalkindlustusseadusel põhinevast sisuliselt avalikust süsteemist on reformid kasutusele võtnud turu- ja tervisekindlustuse elemendid, peamiselt alates 1980. aastatest, luues tervishoiuteenuste osutamiseks segatud avaliku ja erasektori süsteemi.
Accident Compensation Corporation katab kõigi Uus-Meremaa (juriidiliselt või muul viisil) õnnetuste, sealhulgas meditsiiniliste äpardustega seotud juhtumite ravikulud. Tööandjate, töötajate, bensiini ja sõidukite registreerimisega seotud kulud kaetakse üldisest maksukogumist.
Avaliku ja erasektori tervishoiuteenused
Suhteliselt ulatuslik ja kvaliteetne avalik-õiguslike haiglate süsteem kohtleb kodanikke või alalisi elanikke tasuta ning seda haldavad piirkonna terviseametid. Kuid kulukad või rasked operatsioonid nõuavad sageli pikki ootejärjekordi, välja arvatud juhul, kui ravi on meditsiiniliselt kiireloomuline.
Seetõttu on olemas ravikindlustusasutuste järelturg, mis rahastab nende liikmete tegevust ja ravi eraviisiliselt. Mittetulundusühing Southern Cross Health Insurance on neist suurim, moodustades umbes 60% tervisekindlustusturust ja hõlmates peaaegu veerandi kõigist uusmeremaalastest 2007. aastal, isegi kui ta haldab oma haiglaketti.
Esmatasandi arstiabi ja hädaabiteenused
Esmatasandi arstiabi (mittespetsialiseerunud arstid / perearstid) ja ravimid, mis on Uus-Meremaa valitsusasutuse Pharmac nimekirjas, vajavad kaasmakseid, kuid neid subsideeritakse, eriti patsientide puhul, kellel on kogukonna tervishoiuteenuste kaardid või kõrge kasutaja tervisekaardid.
Hädaabiteenuseid pakuvad peamiselt Hato Hone St Johni heategevusorganisatsioon (samuti Wellington Free Ambulance Wellingtoni piirkonnas), mida toetavad eraviisilised (annetatud) ja avalikud (toetused) fondid.
- 2012. aastal kulutas Uus-Meremaa tervishoiule 8,7% SKPst ehk 3929 USA dollarit inimese kohta.
- Sellest umbes 77% olid valitsuse kulud.
- 2010. aasta uuringus näidati, et Uus-Meremaal on 14 arenenud riigis kõige vähem ravimeid (st kasutati kõige vähem ravimeid) ja kulutati ka kõige vähem tervishoiule sama riikide nimekirjas, kus oli 2510 dollarit ($ 3460) elaniku kohta, võrreldes Ameerika Ühendriikidega 7290 dollarit.
Süsteem on seisnud silmitsi personaliprobleemidega, sealhulgas maailma ühe kõrgeima õdede käibemääraga. Kuigi kõik õed ei lahku kutsealalt, võib see põhjustada hoolduse järjepidevuse vähenemist, teenuste katkemist ja üldise tootlikkuse langust.
Süsteemi ajalugu sai alguse 19. sajandi keskpaigas kuberner George Grey poolt riiklike haiglate loomisega. 1872. aasta rahvatervise seadusega kehtestati kohalike omavalitsuste terviseametid, mida rahastasid peamiselt kohalikud intressimaksjad ja mida toetas keskvalitsus. Hiljem laiendati seda süsteemi 1938. aasta sotsiaalkindlustusseadusega, mis püüdis pakkuda kõigile valitsuse rahastatud tervishoiuteenuseid.
See artikkel on kirjutatud tehisintellekti abiga mitme uudisallika põhjal ja meie toimetajad vaatavad selle üle vastavalt toimetuspõhimõtetele. Toimetuse põhimõtted · Vihjed ja kontakt
Kommentaarid 0